Don’t judge the book by its cover.. (copy paste to read.)

Niisiis. Sa sünnid, annad alla ning lased ennast vooluga kaasa viia. Arvatavasti peatus su ema kõrval must auto, mille aknast ilmus rahapatakat hoidev käsi.
Ta läks õnge. Nagu nad kõik – tänapäeval hoolitakse ainult rahast. Kui sul seda pole, oled sa mitte keegi, ja kui on, pole seda piisavalt. Jah, sa sünnid. Ning mingil ürgsel emalikul põhjusel otsustatakse sind alles jätta. Sa kasvad. Sinu peas hakkavad tekkima küsimused : “Ema, kes ja kus on mu isa?”
Ta aimas seda ette, see eit on juba 17 aastat seda küsimust oodanud.. “Su isa on kangelane, te teenis meie riiki…” ja muu selline jama. Sa tead, et see pole tõsi, kuid jätad asja praeguseks sinnapaika. Veel mõneks ajaks. Sa oled ise mõned juhtniidid leidnud. 

Inimene on tema ise vaid siis kui ta sünnib ja hetkel, mil ta sureb. Ta karjub, nutab ja ulub. Esimene pahvakas steriilset õhku vajub vastsündinu  kopsudele ning mida teeb tema? Ta köhib selle kallihinnalise kraami välja ning hakkab vinguma. Täpselt nagu 39 aasta pärast – ta on kägaras maas ning nutab.  Sedapuhku on ka põhjust. Tõmban tema oimul oleva revolvri kuke vinna ning ootan vastureaktsiooni. Sittagi, sama ärahellitatud hala tühiste asjade pärast. Nagu näiteks tema elu. “Tere, isa.” ütlen ma tutvustuseks.